Alljärgnev on katkend värskeltilmunud Tiit Tarlapi romaanist «Meie, kromanjoonlased», millega Pärnu kirjastus Ji avab oma ulmesarja «Ulmeguru soovitab». Rohkem infot leiab sarja e-päevikust, mis asub aadressil: http://ulmesari.blogspot.com/

Ehkki planeedi kaaslane oli juba taevasse tõusnud, ei tunginud selle kahvatud kiired kuigivõrd läbi lehestiku ja metsa all valitses endiselt kottpimedus. Mercal, Paet ja meedikuna laipa üle vaatama tulnud Drona Gral liikusid Vikari saadetud dessantlasest teejuhi kannul elektrilaternate valgel. Öises metsas tundus tee pikana. Jalad kippusid alatasa millegi taha kinni jääma ja planeedi esimesel uurimisretkel leiutatud tõrjekreem suutis vaid hädavaevu peletada lendsitikaid, kes pinisevate parvedena kibelesid piisakest verd imema.

«Kosmos hoidku, mis see Minkor siit ometi otsis?» kirus Drona, kui ta juba teist korda põõsasse kukkus ja Arrol teda kättpidi välja sikutas.

See ei olnud Mercali arvates üldse ainult retooriline küsimus. Tõepoolest, mida Sert Minkor siit üksinda otsis? Just üksinda, sest muidu oleks temaga juhtunust teatanud ta kaaslane või kaaslanna. Või oleks leitud kaks laipa. Äkki oli viimane alles leidmata?

Minkori avastas paarike, kes tavaliselt liikumisteelt üsna ühesel eesmärgil kõrvale oli hälbinud. Vasakul asus lai sissetallatud teerada emborlaste hulgas populaarsele metsalagendikule. Kosmoses tekkinud nälg ürglooduse järele ei ilmutanud inimestes veel mingit langustendentsi ja suur lõke lõõmas lagendikul igal õhtul. Küllap oli see ka täna nii, kuigi jutud, mida selle ümber räägiti, võisid tavalistest üksjagu erineda.

Kiskjaid emborlased ei peljanud. Nad polnud loomi õieti näinudki, ainult öösiti kuulnud. Inimeste suur hulk ja tormiline tegevus oli nad ilmselt kaugemale peletanud. Pealegi kandis igaüks linnakust veidigi eemaldudes puusal faaserit.

Kuigi lagendikuni plaaniti rajada valgustatud metsasihti – palke läks nagunii üha rohkem vaja –, polnud selleks veel aega jätkunud. Tänase järel tõusis see ohutuse huvides arvatavasti esmatähtsate ülesannete hulka.

Aga võib-olla, mõtles Mercal, oli Minkor koos kellegagi, kes lihtsalt ei teatanud juhtunust? Või peitus siin hoopis midagi muud? Sest kummalisel kombel oli just Sert Minkor selle õhtu kõige tagaotsitum emborlane.

Teejuht peatus nii järsult, et Mercal talle otsa komistas. Seljataga lõksatasid Paeti ja Drona faaserid tööre¸iimile.

«Eksisid ära või?»

«Enne oli tee justkui lühem,» pomises dessantlane. «Aga mööda minna me ju ka ei saanud, tulime kogu aeg piki jõekallast.»

Nad rüsisid nõlvakut pidi edasi ja silmasid lõpuks läbi tihniku all vee ääres tulesid. Mööda võsastunud uhtoru külge polnud isegi laternate valgel lihtne laskuda. Drona otsis tükk aega taga jalast kadunud kinga ja kirus ennast, et polnud mallanud pärast koosolekut oma korterist läbi põigata ja kombinesooni riietuda. Küsimus, mida Minkor siit pimedas otsis, muutus järjest pealetükkivamaks.

Jõevesi oli suvises madalseisus ja jättis kummalegi poole voolusängi viie või kuue sammu laiuse kruusase paljandi. Seal seisis laternate valguses grupike inimesi. Mõned laternad vilkusid ka üles- ja allavoolu. Seisjate keskel lebas kruusal inimese surnukeha. Paar sammu kõrval vedeles niisama elutu karvane loom, veidi eemal teine. Kas nad olid Minkori tapetud? Ei, hukkunu faaser püsis endiselt kabuuris. Ta oli tabatud ootamatult.

«Ma eelistaksin, et siin oleks liivane,» ütles keegi tulijaile. Et mitte üksteist pimestada, olid valgusvihud suunatud alla ja saabujad tundsid vaid hääle järgi ära Tennos Vikari. Viimasel oli õigus, erinevalt liivast ei jäänud kiviklibule peaaegu mingeid jälgi.

«Vaadake teda,» soovitas Tennos. «Kas see pole veider?»

Juba esimene lähipilk surnule kinnitas, et Tennosel oli põhjust nii öelda. Laip oli juba üksjagu räsitud, rõivastus muutunud ihu otsivate hammaste all kaltsupuntraks. Üks põsk oli ära hammustatud, kõri asemel haigutas jõle auk ja parem käelaba puudus. Mida aga kusagil ei paistnud, oli veri. Seda oleks pidanud tulema kõikjalt, eriti kõrihaavast, mis esmapilgul ainsana tappev tundus, kui arvestada, et käelaba läks kaotsi juba hiljem. Aga verd ei olnud. Ja vastus ei saanud peituda selles, et ohver tapeti ühes kohas ning lohistati alles siis kaldakruusale – riided oleksid pidanud ikkagi verest nõretama.

Drona laskus laiba kõrvale põlvili ja valgustas seda lähedalt oma laternaga, liikudes valgusvihuga pikkamisi pea poolt jalgade suunas. Siis pöördus ta pea ja hirmsa kaelahaava juurde tagasi ja palus keha kergitada. Kaks meest tegid mis kästud ja kõigile sai nähtavaks see, mida enne võis pea ebahariliku asendi põhjal ainult arvata. Drona viipas käega, et keha jälle lahti lastaks.

«Kaelaluu on murtud,» ütles ta professionaalse kiretusega. «Aga ma olen peaaegu kindel, et see pole mitte läbi hammustatud. Kontrollida saan alles linnakus, aga üks on juba praegu selge – see mees oli surnud juba enne, kui loomad teda ründasid. Ja pean ütlema, et mul on üsna raske ette kujutada kiskjat, kes tapmisega, verd valamata hakkama saaks.»

Teistega oli sama lugu. See-eest kujutasid nad päris hästi ette võitlusvõtet, millega suudaks kaela murda väljatreenitud inimene. Nii mõnigi juuresolija oskas seda isegi.

«Kes ta leidis?» küsis Paet.

Paar valgusvihku tegid hüppe ja tõid esile ¨okist ikka veel kaamete nägudega mehe ja naise. Meest Mercal tundis, see oli üks Ebracki mehaanikutest. Naine kuulus nähtavasti assolaste hulka ja mingi perifeerse mõtlemisega täheldas Mercal seda kui meeskondade segunemise kiiduväärset ilmingut, samal ajal kui ta peatähelepanu oli suunatud tähtsamale.

Üleelatud ehmatusele vaatamata oli leidjate jutt päris ladus – võib-olla põhjusel, et nad seda juba mitmendat korda üle pidid rääkima. Jah, nad olid koos teistega lagendikul istunud, kuni vaidlused ja proklamatsioonid neid ära tüütasid. Siis tahtsid... olla omaette. Kiskjad? Ei, neid nad ei kartnud. Vähemalt siis veel mitte. Loomadest polnud kuni siiani ju mingit tüli tekkinud.

Neil olid valgustid ja nad olid privaatsuse ja sobiva peatuskoha otsinguil nähtavasti kaugemale jõudnud, kui algul kavatsesid, sest äkki seisis jõgi vastas ja otse all kostis mingite loomade puremisurinat. Nad valgustasid jõekallast ja nägid mitut karvast olendit lamava inimese kallal. Nad tulistasid, algul vaid hirmutamiseks, et mitte inimest tabada, aga kui kividelt sädemeid pritsivad valgusesähvatused loomad eemale peletasid, siis ka pihta. Kaks looma jäi maha, paar tükki pages. Seejärel laskusid nad alla ja veendusid, et inimene on surnud. Naisel oli lühimaa-kommunikaator kaasas ja ta võttis selle abil ühendust linnakupatrulliga.

Mercal astus lähima looma juurde ja keeras ta jõudu pingutades saapaninaga teisele küljele. Lühikese hallika karvaga neljajalgne oli päris raske, nii umbes poole keskmise mehe kaaluga, vahest isegi veidi rohkem. Pea näis suuresti koosnevatki esiletungivatest lõugadest, mis olid surmakrambist veel irevil ja paljastasid kollakasvalgeid kihvu.

«Mingid kohalikud laibaõgijad vist?» oletas Mercali kõrvale ilmunud Paet poolküsivalt.

«Näib nii. Aga kaalu ja sitkust arvestades ei pelga nad küllap ära ka laipade juurdetegemist, kui olemasolevaist puudus tuleb.»

«Esimese siinoleku ajal leidsime selle liigi variatsioone peaaegu kõikjal,» ütles Drona. «See siin on üks suurekasvulisem alaliik. Toiduvaesel ajal võivad nad karjadesse koguneda ja rünnata endast mitu korda suuremaid imetajaid. Intellekti taoline primitiivne ühistegevus ei eelda. Võrreldes mõningate hiidlihasööjatega, kellega meil varem või hiljem samuti tegemist tuleb, on nad ainult nagu kerge eelvägi...»

«...kes sinu oma hinnangu põhjal praegu vist ei puutugi asjasse,» lisas Mercal.

«Nemad Minkorit ei tapnud,» kinnitas Drona veel kord.

Nad läksid neljakesi teistest natuke eemale, et nõu pidada.

«Nii et see oligi siis mõrv,» pigem konstateeris kui küsis Tennos. «Esimene mõrv meie hulgas.»

«Vähemalt esimene, mis korda läks,» tähendas Drona. «See, mida plaaniti Nelleri vastu, oli peaaegu samaväärne.»

«Ja tõenäoline katsetaja lamab tõenäoliselt siin,» ütles Mercal.
«Või ka mitte,» pakkus Paet teist versiooni. «Tappa võidi ka süütu, et ta tunduks süüdlasena. Vastu ta ju enam vaielda ei saa ja tõeline süüdlane loodab selle abil pääseda. Või süüdlased.»

«Kaval mõte,» tunnustas Mercal. «Aga sa vist ei tea veel, et meie kahtlused olid juba eelnevalt seotud Minkoriga. Ta käitus laevalt lahkumisel ja vahetult pärast seda natuke kummaliselt. Kas see poleks nüüd liiga suur kokkusattumus, kui süütuks ohvriks oleks sattunud ei keegi muu kui meie kahtlusalune number üks, kellega oleks väga vestelda tahtnud?»

«Lihtsaim variant kõlaks nii,» ütles Drona, «et katse Nellerit Ebrackil neutraliseerida läks tänu sulle, Paet, nurja. Need, kes selle katse organiseerisid, kohkusid nüüd ära, sest uurimine võis nendeni välja jõuda. Kõige ohtlikum tunnistaja oli mõistagi täideviija, oletame, et Minkor. Ja siin ta meil nüüd on. Kuidas ta löögi alla meelitati, pole tähtis. Ka tema oli hirmul ja küllap talle midagi lubati.

Miks jäeti laip jõekaldale? Kiskjate peale ei saanud eriliselt loota, me peaaegu ei tunnegi nende harjumusi. Aga murdunud kaelale annaks hädapärase seletuse ka järsk kallas.»

«Nii pidi see olema,» nõustus Mercal. «Kardan väga, et tunnistajat, kelle abil Ebracki diversiooni algatajateni jõuda, meil enam ei ole. Mis sellest, et me nende algatajate isikuis ei kahtle.»

«Aga nüüd on päris kindlalt olemas mõrvar, kes tunnistaja tappis,» tuletas Vikar meelde.

«Teda nii lihtsalt juba ei leia,» raputas Mercal pead. «Meil pole isegi ühtki kahtlusalust ega piiratud isikute ringi, nagu oli diversiooni puhul. Siin võib ainult juhus aidata, aga selle peale ma ei loodaks.»

Vaikides jagasid sama arvamust ka kolm ülejäänut.

«Üht võib siiski teha,» ütles Drona. «Tapja on tõenäoliselt keegi assolastest. Paet, sa rääkisid enne midagi Nark Valentist, kes on naha ja karvadega Tukhari mees. Meil, ebracklastel oleks siin raske midagi uurida, eriti praegu. Aga kui sina püüaksid veidi ta tänaõhtuseid liikumisi välja selgitada...»

«Teen seda,» noogutas Arrol, Mercal aga tundis heameele asemel ootamatut võõristust. Kas ka tema nõustuks niisama kõhklematult, kui olukord sunniks teda nuhkima näiteks Tennos Vikari järele?

«Aga märkamatult,» rõhutas Drona. «Minkori puhul oli lihtsam. Diversioon toimus, kahtlusaluste arv oli piiratud ja näiliselt jäi see nii-öelda Ebracki siseasjaks. Valenti puhul võiks sellest tulla aga probleem assolaste ja ebracklaste vahel ja ma tean juba praegu kahte tähtsat isikut Assolt, kes selle meelsasti lõkkele puhuksid.»

«Arusaadav,» nõustus Arrol. «See oleks neile praegu otsekui sünnipäevakink.»

«Ma tegin väga halvasti, kui rääkisin siin juhtunust kõigi kuuldes kui mõrvast,» tunnistas Drona. «Muutusin lihtsalt üleni meedikuks ja kellelegi muule minus enam ruumi ei jäänud. Aga siin peab nüüd kogu aeg seljataha vahtima.»

«Nad said juba niigi aru, et kiskjad teda ei tapnud,» ütles Vikar.
«Aga ma oleksin võinud vähemalt näo teha, et usun kukkumise versiooni. Nemad siin ju ei teadnud, miks mul oli põhjust midagi muud kahtlustada. Nii või teisiti, taolise info levik praegu küll olukorrale kasuks ei tule.»

«Ma vaatan, mis teha annab,» ütles Mercal ja läks uuesti teiste juurde. Vahepeal olid sinna tagasi jõudnud ka uurijad alt- ja ülaltpoolt jõekaldalt. Loomulikult ei olnud nad midagi leidnud.

Dessantlastele võis peaaegu et loota, nad püsisid ikka veel üsna distsiplineerituina. Laiba leidnud paarikeses ei olnud Mercal nii kindel. Tõsi küll, ametliku kinnituseta jääks infoleke ikkagi vaid kuulujutu tasemele, aga kuulujutud on ärevatel aegadel mõnikord suurema jõuga kui kinnitatud info.

«Te vist teate, et ma täidan praegu linnaku turvaülema kohuseid?» küsis Mercal. «Niisiis hakkan mina siin juhtunut uurima. Asja huvides palun teid sellest mitte kellelegi rääkida. Ametlikuks versiooniks jääb esialgu õnnetusjuhtum kiskjatega. Toetage seda. Kui siin on tõepoolest tegemist mõrvaga – ma rõhutan, kui ikka on –, siis ei tea mõrvar missuguses seisundis me keha leidsime ja kas kuritegu enam üldse välja paistis. See võib ta hooletuks teha.»

Edasi rääkides tundis Mercal äkki hämmastusega segatud ängistust. Kosmos küll, mis neist selle lühikese ajanatukesega saanud oli! Inimesed tapsid üksteist. Dessantlane Paet Arrol nõustus pikema kõhkluseta nuhkima dessantlase Nark Valenti järel. Ja tema, Mercal Laok keelitas poliitilistel põhjustel inimesi mõrva maha vaikima.