Back

Grandiose Musik im Marmorsaal (Schwäbische Zeitung, 25.11.2003)

Martin Ostertag (Cello) und Boris Björn Bagger (Gitarre) - diese beiden Namen als "Doppel ą la Paganini" wird man lange nicht vergessen. Kuramtsleiterin Susanne Biegel und Vorstand Norbert Gaisbauer von der Raiffeisenbank als Sponsorin waren nicht umsonst stolz auf dieses Finale. Zwei höchstkarätige Musiker im Marmorsaal! 


Betroffenheit, Staunen, Bewunderung schon beim ersten Ton des Violoncellos des Venezianers Petrus Guamenius von Anno Domini 1725. Dieser vollendete Klang ist nicht zu beschreiben: Johann Sebastian Bach wird sein wunderschönes Largo aus seinem Cembalo-Konzert Nr. 5 BWV 1056 kaum jemals großartiger gehört haben. Schon hier zeigte sich die Meisterschaft des Arrangierens der beiden Künstler, die die profane Formierung "Aus Alt mach Neu" so vollendet erleben lassen. Die meisten ihrer Vortragsstücke waren für die ungewöhnliche Instrumentierung Cello-Gitarre umgeschrieben und ließen alte Musik völlig neu genießen. Ihr Konzerttitel weist auf Paganini hin, der neben seiner Geige auch Gitarre schon sehr liebte. Das Bemerkenswerte an diesem Duett: Klassik und Modernes, Ernstes und Unterhaltung findet gleichermaßen Gefallen, wie J. S. Bach so auch Heitor Villa-Lobos volksliedhafte unbeschreiblich süße "Bachianas Brasileiras" - ein Flageolet als Schlusston auf dem Cello. 


Im Programm fällt einem danach Enrico Granados auf, der nur 29 Jahre alt geworden ist. Am 28. Januar 1916 fand an der Metropolitan Opera in New York die szenische Fassung des orchestrierten Klavierzyklus "Goyescas" begeisterte Aufnahme. Auf der Rückfahrt nach Europa wurde sein Schiff im damaligen Ersten Weltkrieg von einem Torpedo getroffen; was die Musikwelt damit verloren hat, erfuhr man durch das brillante Arrangement Ostertag/Bagger an diesem Sonntagabend. 

Leo Koscielny, ein Deutsch-Pole, war einer der Lehrer von Martin Ostertag und ihm zur Erinnerung (er starb 1998 kurz vor seinem 90. Geburtstag) spielte er dessen "Habanera" für Violoncello solo, ein Werk voller Arabesken und virtuoser Einfälle. Von Jacques Ibert (1890-1962) war "Entreacte" (1937) zu hören, das ursprünglich für Flöte und Gitarre geschrieben worden war. Der französische Komponist war einer der "Unabhängigen" vor 1900, trotzdem sind Einflüsse von Ravel nachweisbar; außerdem wurde sein Name in den 20er Jahren häufig in Verbindung mit der Groupe des Six genannt. Er schrieb eine "angenehm klingende und ansprechende Musik", was man auch hier bei der Zwiesprache von Cello und Gitarre mit Genuss zur Kenntnis nahm.

Nach der Pause dann Chopins weltberühmtes Nocturno op. 9 Nr. 2 (1833); der Komponist wäre von dieser Interpretation im Aulendorfer Marmorsaal mit dem beseligenden Celloton und der dezenten Gitarrenbegleitung gewiss auch begeistert gewesen. Von Ester Mägi spielten die beiden den 1988 geschriebenen "Cantus", ein Werk voll fremder Süße; man hört den Wind durch die Dünen streichen und sieht ein Mädchen am Strand, das voller Sehnsucht Ausschau nach dem Liebsten hält. Dann neigt sich der Tag ... Ein Späßchen hinterher: das burleske "Allegro" von Raimo Kangro, technisch anspruchsvoll, mit einer gewissen Besessenheit gespielt. Und schließlich Villa-Lobos Prelude Nr. 1, für Gitarre solo, ein äußerst dynamisches Werk, ein wahrer "Tanz auf den Stegen", teils leidenschaftlich, teils voller Zärtlichkeit. Hier kann Boris Bagger, der immer ein Lächeln vor sich her trägt, seine Virtuosität beweisen. Und das Finale: Die Csardas-Fantasie op. 241 von August Nölck: Das ganze ungarische Feuer lodert auf, ein echter Steppenbrand entsteht. Einfach herrlich. 

Der Beifall umbrandete minutenlang die beiden Musiker; sie dankten mit einem Präludium von J. S. Bach .

CD Nocturne mit Martin Ostertag und Boris Björn Bagger hier

In Estonian:

Eesti muusika jälle saksamaal edukas

 Martin Ostertag (tšello) ja Boris Björn Bagger (kitarr)

 „Ei ole võimalik kirjeldada seda täiuslikku kõla: Johann Sebastian Bach pole vist küll oma imeilusat Largot tšembalokontserdist nr. 5 (Bachi teoste indeksi number 1056) kunagi suurepärasemalt kõlamas kuulnud.“

  

Grandioosne muusika marmorsaalis  (Schwäbische Zeitung, 25.11.2003)

 Martin Ostertag (tšello) ja Boris Björn Bagger (kitarr) – need kaks nime kui “Duo ? la Paganini”, jäävad veel pikaks ajaks meelde.

Kuursaali juhatajal Susanne Biegelil und Raiffeisen panga juhatuse liikmel Norbert Gaisbaueril kui sponsoritel oli põhjust tunda uhkust selle finaali üle. Kaks tippklassi muusikut marmorsaalis!

 Juba esimesed veneetslase Petrus Guamenius 1725.a. ehitatud violontšellol mängitud helid kutsusid esile hämmastust, imestust ja imetlust. Ei ole võimalik kirjeldada seda täiuslikku kõla: Johann Sebastian Bach pole vist küll oma imeilusat Largot tšembalokontserdist nr. 5 (Bachi teoste indeksi number 1056) kunagi suurepärasemalt kõlamas kuulnud. Juba siin ilmnes kahe muusiku kooskõlastamise meisterlikus, kui nad tekitavad täiusliku elamuse lihtsast taotlusest “Teeme vanast uue”. Suurem osa esitatud teostest oli ümberkirjutatud omapärasele pilliseadele tšello-kitarr ja pakkusid täiesti uut elamust vanast muusikast. Kontserdi pealkiri viitab Paganinile, kus oma viiuli kõrval armastas ka väga kitarri. Tähelepanuväärne on selle dueti puhul see, et klassikaline ja moodne, tõsine ja meelelahutuslik leiavad ühteviisi meelehead, nii nagu Bachi muusika ja ühteviisi ka Heitor Villa-Lobose rahvalaulu moodi kirjeldamatult magusad “Bachianas Brasileiras” – tšello lõppakordiks flagelott.

 Pärast seda torkab kavas silma Enrico Granados, kes elas ainult 29 aastaseks. 28. jaanuaril 1916 võeti tema orkestreeritud klaveritsükli “Goyescas” stseeniline variant New Yorgis Metropolitan Operas suure vaimustusega vastu. Teel tagasi Euroopasse tabas tema laeva tookord möllavas esimeses maailmasõjas torpedo; mis muusikamaailmal temaga kaduma läks, seda sai tunda sellel pühapäeva õhtul briljantse seade Ostertag/Baggeri kaudu.

 Leo Koscielny, saksa-poolakas, oli üks Martin Ostertagi õpetajatest ja tema mälestuseks (ta suri 1998 vahetult enne oma 90. sünnipäeva), mängis Ostertag tema soololugu tšello “Habanera”: teos, mis on täis arabeske ja virtuoosseid mõtteid. Jacques Iberti (1890-1962) teostest oli kuulda “Entreacte” (1937), mis oli algselt mõeldud flöödile ja kitarrile. Enne 1900.a. oli prantsuse helilooja üks “Sõltumatutest”, kuid ikkagi annab tunda Raveli mõju; peale selle seostati tema nime 1920ndail aastail Groupe de Six’ga. Ta kirjutas “mõnusalt kõlavat ja meeldivat muusikat”, mida võis naudinguga täheldada tšello ja kitarri kahekõnes.

 Peale vaheaega siis chopini maailmakuulus Nocturno op. 9 nr. 2 (1833); helilooja oleks kindlasti ka olnud vaimustuses kuuldes seda hingestava tšellotooniga ja tagasihoidliku kitarrisaatega interpretatsiooni Aulendorfi marmorsaalis. Ester Mägilt esitasid nad mõlemad 1998. a. kirjutatud teost “Cantus”, mis on täis võõramaist magusust; on kuulda tuult, mis puhub düünidel ja on näha tütarlast rannas, kelle igatsev pilk otsib kallimat. Päev hakkab õhtule jõudma ...

Tagantjärele väike naljake: Raimo Kangro burleskne “Allegro”, tehniliselt raske, kirglikult esitatud.

Ja lõpuks Villa-Lobose prelüüd soolokitarrile, ülimalt dünaamiline pala, tõeline “tants purredel”, osalt täis kirge, osalt täis õrnust. Siin saab Boris Bagger, kellel on alati naeratus huulil, näidata oma meisterlikust. Ja finaal: August Nölcki Ungari Csardas fantaasia op. 241: kogu ungari tuli särtsatab, tekib tõeline stepituli. Lihtsalt fantastiline.

 Applaus ümbritses kahte muusikut mitu minutit; nad tänasid Bachi preluudiumiga.

 Tölge: Maie Pulst

 CD Nocturne Martin Ostertag ja Boris Björn Bagger saab kuulata siin

 Noodid:  www.zzz.ee/edition49

 

Back